Tammsaare ja Gailit elulugu
Kirjanik on
haaratud uuesti huvitavast mängust, arendada igasuguseid mõttekäike näiva absurdsuseni.
Kõik tegelased selles raamatus aina räägivad, räägivad, ehitavad hüppelisi süllogisme, teevad
järeldusi ja neist jälle uusi, kuni jõuavad pöörastesse veidrustesse. Mitte ilmaaegu ei kordu
seal alatasa sõnad: hull, idioot, loll jne., sest tõesti ei saa enam ükski lõpuks aru, mis määral
neist keegi seda on. Selle pahupidi pööratud maailma üle presideerib Maurus, nagu mingi
jumalus, kellest kogu seda mõttesegadust ümbrusesse kiirgab. Oleks nagu tegemist
groteskseks paisutatud totruse koomikaga, mis pingutusi teeb näida arukana ja olla sellena
võetud. Kui nii, siis on ka siin oma tugev, normaalne koomikapõhi, mille rakendamist säärasel
kujul terve romaani aluseks tuleb hinnata ainulaadseks ja riskeeritult julgeks. Sest lõpuks üks
koomilisi efekte seisab ju millegi väärtuslikuna ja tähendusrikkana näiva või näida tahtva
annaabi.ee 
