"Hullus ja Arutus" Michel Foucault
hulluses mitte tõde ,vaid oma tõde. Enam ei kao tal käest maailma seadused , vaid ta ise eksib
eemale omaenese olemuse teadusest. Inimenehakkab kalliks pidama kõike teda ümbritsevat.
Kahtlemata just siit saab alguse luksus- kiindumus tohutusse hulka ülearustesse asjadesse .
(tekib seisund kus inimene ei leia rahu ennem ,kui tal on kõik asjad, isegi need mida ta tegelikult
ei vaja. ) Hulluses on inimene lahutatud oma tõest ning pagendatud ümbruse vahetusse
presentsusesse, kus ta ennast kaotab. Kui klassikalise ajastu inimene kaotas käest üldise tõe ,
siis tähendas see tema tagasipaiskamist vahetusse eksistentsi , kus raevutses tema enda
loomalikkus ja samal ajal tuli sealtkaudu ilmsiks algne pattulangemine ,mis näitas teda algusest
peale süüdlasena. Nüüd aga peetakse hullust inimesest rääkides silmas seda ,kes on lahkunud
omaenda vahetu tõe pinnalt ning ise kaotsi läinud.
Anne-Mai Vares
annaabi.ee 
