Surmaesteetika muutmine ja selle muutuse peegeldus ehtekunstis.
Idee
igavikust pärast surma määrab muinasaja tsivilisatsioonide ilmet ja vaimu. Päris oluline
keskajal oli usk usk kui pääsetee surmast. Surma teema on nii tähtis, et juba muinasajal oli
matusetseremoonia kaanoonite ja reeglitega määratletud.
Arusaam surmast, kui elust teises maailmas oli hästi arenenud juba Vana-Egiptuses, see on
nähtav nende kunstis ja mütoloogias. Kinnitusi surmajärgse elu olemasolust ja uskumustest
leiab muldapanekutest, rituaalidest ja kunstist juba preliterate kultuurides. Sõltumata
surnukeha soost ja vanusest, võib paleoliitilistest muinaskalmetest leida oma kaasaja kohta
tüüpilisi sõjariistu (kivipikukirved, jahiodad) ning skeletid on enamasti kaetud ehetega.
Lääne-Euroopas domineerivad kaelakeed ja käevõrud on valmistatud väikestest karpidest,
looma hammastest ja kihvadest. Ida-Euroopas on ülekaalus aga ümmargused helmed, mis on
valmistatud elevandiluust, lisatakse ka perforeeritud hambaid, eriti loomade kihvi. Kõige
annaabi.ee 
