Eesti tee iseseisvumisele oli konarlik
välismaale pagendusse. Eesti iseseisvuse mõte hakkas aga üha
suuremat toetust leidma, liitusid isegi mõned vasakpoolsed erakonnad.
1918. aasta alguseks oli Eesti suutnud täita iseseisvumiseks kõik
tingimused. Vene impeerium oli kokku kukkunud ja selle sidemed
Eestiga järsult nõrgenenud. Keiserliku Saksamaa jõud olid Eesti pärast
võitlusse asunud, mis tekitas võimuvaakumi ning eestlased said oma
taotlusi minna realiseerima. Läänes tunti olukorra pärast Läänemere
pregioonis muret ning oldi valmis siinseid rahvaidid aitama.
Juhtivate Eesti poliitikute salanõupidamisel võeti vastu otsus Eesti
iseseisvus esimesel võimalusel välja kuulutada. Koostati
isesisvusmanifest, mis jaanuari lõpul kiideti heaks Maapäeva
vanemate nõukogu poolt. Otsuse elluviimiseks moodustati Eestimaa
Päästmise komitee, kuhu kuulusid Konstantin Päts, Jüri Vilms ja
Konstantin Konik. Algselt taheti iseseisvus välja kuulutada Haapsalus,
kuid sinna ei jõutud
annaabi.ee 
