Eesti keele sõnavara ja keelekontaktid
Sõnavara täiendamise viisidest rääkides tavatsetakse eristada leksikaalsete (laenamine, uute tüvede moodustamine),
morfoloogiliste (tuletamine, liitmine) ja semantiliste (tähenduse muutumine) vahendite kasutamist. 1990. aastatel käibele
tulnud sõnavaras need moodused põimuvad: uusi laensõnu kasutatakse tuletusalusena, ka struktuurivõõraid laensõnu ja
isegi tsitaatsõnu liidetakse omasõnadele, jõudsalt levivad prefiksilaadse komponendiga liitsõnad ja prefiksituletised.
* Laensõnad on oma keelega kohanenud keelendid, mis pärinevad mõnest teisest keelest. Struktuurivõõruse või
struktuuriomasuse alusel eristatakse oma- ja võõrsõnu.
* Liitsõnad. Sõnaliitmine on lihtne protsess iga keelekasutaja jaoks uusi sõnu luua sobivate komponentide ja keeleomase
mudeli järgi. Tekstisõnad on juhumoodustised ja enamasti kontekstisidusad, aga leksikonisõnadeks kujuneb neist vaid üks
osa. Liitsõnamoodustus on eesti keeles produktiivsem kui tuletus
annaabi.ee 
