Rooma keisrid
pettunud ning väsinud, tema iseloom oli väga vastuoluline. Kuigi ta nimetati juba 13.
aastal kaasvalitsejaks, asus ta Augustuse surma järel valitsema alles pärast pikki
kõhklusi. Ta oli kogenud ning tundis impeeriumi vajadusi, ent loomult võib teda pidada
pigem alluvaks kui juhiks. Ta oli väga umbusklik ja enesekriitiline, äkilistes
situatsioonides kõhklev. Tiberius oli endale soetanud sõpru, keda ta jäägitult usaldas:
nendest olulisim oli kurikuulus pretoriaanide prefektSeianus. Tiberiuse valitsemisaeg
jagatakse tavaliselt kaheks perioodiks: nn. heaks ja halvaks. Ehkki selge piiri
tõmbamine nende perioodide vahele on võimatu, on üheks oluliseks sündmuseks
peetud Tiberiuse lõplikku lahkumist Roomast 26. aastal, mis tõi endaga kaasa tõsiseid
tagajärgi. Oma valitsemisaja algusest alates püüdis Tiberius jätkata Augustuse
poliitikat. Ta valitses asjalikult ja kokkuhoidlikult, parandas rahandust ja provintside
haldamist ning kaotas osaliselt maksurendi