Leian esimese variandi puhul kasutegureid rohkem kui negatiivseid külgi. 2. Arvan, et selline juhtimisstiil on minu arust küllaltki demokraatlik, sest prefekti alluvuses töötavad erinevad allasutused, mille juhtidel omakorda on piisavalt tegutsemisvabadust antud, kuidas konkreetset allasutust juhtida. Muidu poleks tekkinud sellist olukorda, kus üksuse sees olevad töötajad pole rahul töökorraldusega, kui nad alluksid otse prefektile. Prefektil endal on kindlasti küll ettemääratud eeskirjad, mille järgi tema peab ja tohib talitada, aga arvan, et tema kui juht on suhteliselt demokraatlik, delegeerides ülesandeid oma allüksuste juhtidele edasi ja kontrollides siis kogu süsteemi just läbi järgmise taseme juhtide. Loomukult peab prefekt usaldama oma otseseid alluvaid ja nad peavad kindlasti olema oma ala professionaalid, mis aga
tast Kiriku ülemdiakoni(kõikide Kiriku varade hoidja). Kui Rooma prefekt Sixtuse usu pärast surma mõistis,otsustas L. surra koos temaga. Sixtus soovitas tal kolm päeva oodata ja selle aja jooksul Kiriku vara vaestele jagada. Pärast Sixtuse hukkamist käskis prefekt Laurentsiusel Kiriku varad talle üle anda. L. vastas,et toob need 3 päeva pärast. Selle aja jooksul täitis ta Sixtuse korralduse ning kutsus endaga kaasa suure hulga vaeseid ja tõbiseid. Nendele osutades ütles ta prefektile,et see ongi Kristuse Kiriku tõeline varandus. Prefekt käskis Laurentsiuse aeglasel tulel praadides hukata. Püha Laurentsiust on kujutatud diakoniriietuses, käes palmioks- tema martüüriumi (märtrisurma) sümbol. Tema eriliseks atribuudiks on praerest, millel ta hukati. Vahel on teda kujutatud hoidmas vaagnat kuld- ja hõbemüntidega, mis vihjab Kiriku varade jagamisele.Mõnikord on tal käes rist või viirukipann, vahel on tal seljas leegitsev tuunika. Laurentsiuse päev on 10.august