V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
raudvintidega hispaania saapasse klammerdati, nägi ta väikest ümmargust säärt, nõtket,
valget põlve. Nägi eriti seda elevandiluust põlve Torte-rue hirmsast riistapuust välja
ulatuvat. Kujutles lõpuks noort tütarlast särgiväel, köis kaelas, paljaste õlgadega, paljajalu,
peaaegu alasti, nagu ta teda viimasel korral oli näinud. Nende iharate kujutelmade mõjul
tõmbusid ta käed rusikasse ja värin käis läbi selgroo.
Ühel ööl kütsid need pildid neitsiliku preestrivere ta soontes nii kuumaks, et ta oma
hambad patja lõi, voodist välja hüppas, kirikukuue särgi peale tõmbas, lambi
371
võttis ja kongist poolpaljana, peast segasena, silma täis tuld, välja jooksis.
Ta teadis, kus on Punase värava võti, mille abi kloostrist kirikusse pääseb, ja teatavasti oli
tal ala kaasas tornitrepi võti.
VI. PUNASE VÄRAVA VÕTME LOO JÄRG
Tol ööl oli Esmeralda oma kambris uinunud, kõik unustades, täis lootusi ja magusaid
mõtteid