Keskaja ja vararenessansi kirjandus
komöödiateater, eriti Prantsusmaal ja Saksamaal. Prantsusmaal saab populaarseks farss (100- 300
värsi pikkune naljamäng, mis oma temaatikalt meenutab fablioosid. Teise liigina eisnesid sotiid-
narrimängud, milles näitlejad kandsid narririideid. Sotiide ettekanne oli suuremas osas
improvisatsioon.
Avaramad võimalused olid keskajal kiriklikul draamal. Selle algeliseks eelkäijaks oli liturgilises
teenistuses antifoonid- koguduse ja preestrivahelised vastaslaulud. 10. sajandil hakati
jumalateenistustesse põimima pantomiimilise stseene piiblist. Neist kujune 10- 12. sajandil välja
suurte kirikupühade puhul ettekantav liturgiline draama. Etendus toimus ladina keeles., näitlejateks
olid vaimulikud. 11- 12. sajandil muutub näidend rahvuskeelseks, sellesse põimitakse üha enam
ilmalikke elemente ja see kasvab ka ulatuses. Kujunevad piibliainelised näidendid müsteeriumid,
annaabi.ee 
