Giuseppe Verdi
Uudset psühholoogilist allteksti tõi Verdi ka poeetilise Niiluse
pildi lüürilisse lauluvormi (Aida romanss). Ebatavaliseks kujunes "Aida" lõpp. Finaalile lüürilist
karakterit taotledes sunnas Verdi vaatuse dramaatiliskulminatsioomlise pinge jäägitult
eelmisesse, kohtumõistmisepilti, mis oma kaheplaanilisusega on lausa vapustav. Ooperi
viimases pildis tegevustik puudub. See on kahe armastaja nukralt helge, otsekui kaugusesse
hajuv duett, millele loob impressiivse fooni preestritaride palve. Julmuse ja surma võitnud
armastuse hüvastijätt eluga on Verdi loomingu kaunimaid lõike.
Töö "Aida" loomisel väikses Sant' Agatas kulges kibekiiresti ning juba 1870. a. lõpuks oli
ooper valmis. Prantsuse Preisi sõjategevuse tõttu lükkus planeeritud esietendus edasi ning alles
24. XII 1871 jõudis teos Kairo teatrisse. Ehkki Verdit Egiptuses suured rabasummad,
kingitused, ordenid ja muud peibutused ootasid, loobus kõmu ja kärarikkust tauniv helilooja
annaabi.ee 
