Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel
need, kes ärasaatmisele ei tulnud. Valvama kedagi ei kutsutud, igaüks tuli, millal tahtis.
Valvajatele pakuti süüa ja juua (Torp-Kõivupuu 2003: 69, 133).
Surnuvalvamise tava hääbumisele (eriti linnades) on kolm põhilist selgitust: surnukambrite
olemasolu, matusekorraldajate rahalised ja ruumilised probleemid ning inimeste võõrdumine
kirikust ja üksteistki, samuti surmast (Paenurm 1995: 53).
Vene külades ei toimunud kirstupanekut ilma preestrita. Ainult preester või diakon võis kirstu
viirukiga suitsutada ning surnukeha püha veega piserdada ( 1999: 522). Eesti
külades toimus kirstupanek päev peale surma või matuse-eelsel õhtul. Kogunesid eeskätt
sugulased ja lähedased sõbrad. Puusärgi sisseõnnistamiseks ja ametliku talituse läbiviimiseks
kutsuti kirikuõpetaja, üldjoontes sarnases see õhtu surnuvalvamisega (Berg 1998: 429).
Surnukeha kirstupanekuga seotud tavad on tänapäeva matmiskombestikus hääbunud. Linnades
annaabi.ee 
