V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Pean teile ütlema, et mu majal on
alumine ja ülemine korrus; tagumine sein on vastu jõge nagu teistelgi silla majadel ja nii
alumise kui ülemise korruse aknad on jõe poole. Niisiis ketran. Ma ei tea, miks ma
munklummutisele mõtlesin, nähtavasti tuletas sikk teda meelde ja ka tüdruk oli pisut
metsikult riides. Äkki kuulen ülevalt kisa, midagi kukub maha ja aken avatakse. Jooksen
oma akna juurde, mis kohe ülemise all asub, ja näen, kuidas must kogu alla vette kukub.
Nagu preestrikuues tont. Oli kuuvalge. Nägin väga selgesti. Ta ujus Vanalinna poole.
Kõigest kehast lõdisedes hüüan öövahtisid. Need härrad tulevadki ja hakkavad esimese
jutiga mind kolkima. Nad ei teadnud ju, milles asi seisab, pealegi olid nad lõbusas tujus. Ma
seletasin neile, kuidas asi oli. Läksime üles ja mida me nägime! Mu vaene kamber on täis
verd, kapten siruli, puss kurgus, tüdruk maas nagu surnud, sikk hirmust pöörane. «Nii,»
annaabi.ee 
