Loodusravi
meditsiini juurde vanasse Egiptusesse. Inimkonna kujunemise lapsepõlves domineeris ühiskonna
kollektiivne teadvus. Egiptuse usundit iseloomustab ürgkogukondlik animism, jumalate kultus,
hinge ja keha eraldamatus. Muinasegiptuse inimene allus jumalikustatud, piiramatu võimuga
vaaraole, kes sai juhised riigi valitsemiseks omakorda kõrgematelt vaimsetelt jõududelt. Teisisõnu,
vana Egiptuse ühiskonda hoidis koos ja valitses võimas jõud, rühmateadvus, mida preesterarstid
ravitöös ära kasutasid. Muinasegiptuses arvati, et haiguse põhjust tuleb otsida inimese hingeelust.
Kõik, mis häiris inimese hinge, avaldus keha moondumises, haiguses (Aili Paju, Loodusravi,
Tallinn 2002, II trükk).
Loodusravi vahendeid kasutatakse võimalikult naturaalsel kujul, muutes nende omadustes vaid
hädapäraseid näitajaid (ravimtaimed kuivatatakse, puhastatakse, töödeldakse termiliselt) nii, et need
ei kaotaks seejuures märgatavalt oma põhilisi raviomadusi
annaabi.ee 
