Filosoofia ja ühiskonna arengu paralleelid tööstuslikust revolutsioonist vesinikpommini
Plahvatus, nimelt, dilemma per se, näib mulle protsessina, mille sünni- ja surmahetkede vahe
on +/- 0.
Kultuur ei ole staatiline nähtus. Dünaamikast tuleneb kultuuri polaarne laetus. Rahu sõda.
Niivõrd, kui pidev ja ubikviteetne rahu on võimatu, on võimatu ka pidev ja kõikjalolev sõda.
Ja nii edasi. Järelikult on kultuur tsükliline. Herakleitosel oli pooleldi õigus.
Plahvatus sünnib hetkel, kui ta liitub kultuuritsükliga; ning sureb hetkel, kui ta muutub
predetermineerituks, kusjuures kronoloogiliselt võivad need protsessid ühtida või lahkneda
emb-kumba pidi. Erinevus tuleneb vaatenurgast, täpsemini vaate suunast. Lotman osutab
ajaloolase retrospektiivse töö loomingulisusele, kes peab plahvatustest kiratsevast
kultuurikamarast kokku lappima ühtse ajalookäsitluse. Mõneti meenutab see ülesanne J.
Baudrillard'i poolt ekslikult ajaloolise tekstina alla neelatud (ja hüperreaalsuse ideaalkuvana
kuulsaks tsiteeritud) J. L
annaabi.ee 
