MUST KASS
Võtsin
vestitaskust sulenoa, avasin selle, haarasin vaesel loomal kõrist kinni ja pistsin tal
kõhklematult ühe silma välja! Punastan, põlen, värisen häbist, kui ma seda vastikut
jõledust kirja panen.
Kui aru koos hommikuga tagasi tuli – kui olin öise prassimisuima välja maganud –,
valdas mind toimepandud kuriteo pärast pooleldi jälestus-, pooleldi kahetsustunne;
aga see oli parimal juhul mingi nõrk ja ebakindel tunne, millest hing jäi puutumata.
Sukeldusin taas prassinguisse ja uputasin peagi veinis igasuguse mälestuse sellest
teost.
Vahepeal kass aegamisi toibus. Kaotatud silma koobas pakkus, tõsi küll, hirmsat
vaatepilti, aga loom ei paistnud enam valu kannatavat. Ta luusis endiselt majas
ringi, ent nagu võis oodatagi, põgenes kabuhirmus minu lähenedes. Nii palju oli
mulle mu vanast südamest veel alles jäänud, et mind kurvastas see ilmne
põlguseavaldus olevuse poolt, kes mind kunagi oli nii väga armastanud. Aga see
tunne andis peagi maad pahameelele
annaabi.ee 
