MUST KASS
Otsekohe valdas mind meeletu raev. Ma ei tundnud iseennast
enam ära. Näis, nagu oleks mu tõeline hing jalamaid kehast põgenenud; ning mingi
džinnist turgutatud ülikuratlik õelus pani iga mu ihuliikme võbisema. Võtsin
vestitaskust sulenoa, avasin selle, haarasin vaesel loomal kõrist kinni ja pistsin tal
kõhklematult ühe silma välja! Punastan, põlen, värisen häbist, kui ma seda vastikut
jõledust kirja panen.
Kui aru koos hommikuga tagasi tuli – kui olin öise prassimisuima välja maganud –,
valdas mind toimepandud kuriteo pärast pooleldi jälestus-, pooleldi kahetsustunne;
aga see oli parimal juhul mingi nõrk ja ebakindel tunne, millest hing jäi puutumata.
Sukeldusin taas prassinguisse ja uputasin peagi veinis igasuguse mälestuse sellest
teost.
Vahepeal kass aegamisi toibus. Kaotatud silma koobas pakkus, tõsi küll, hirmsat
vaatepilti, aga loom ei paistnud enam valu kannatavat. Ta luusis endiselt majas
annaabi.ee 
