A.dumas Kolm musketäri terve raamat
Esimestele koputustele ei vastanud keegi. Hurtsikus valitses samasugune hauavaikus
nagu aiamajaski, kuid kuna see oli tema viimane lootus, koputas ta kangekaelselt uuesti.
Varsti arvas ta kuulvat kerget kartlikku kahinat -- seal sees värises keegi hirmust, et
teda võidakse kuulda.
Siis jättis d'Artagnan koputamise ja hakkas paluma. Tema hääl oli murelik ja täis
lubadusi, hirmunud ning meelitav; tema häälekõla pidi rahustama ka kõige kartli-kumat
inimest. Lõpuks avati või õigemini praotati vana mädanenud aknaluuki, suleti aga see
jälle, niipea kui ühes nurgas põlev vilets lamp jõudis valgustada d'Artag-nani õlarihma,
mõõgapidet ja püstolipärasid. Kuid hoolimata liigutuse kiirusest jõudis d'Artagnan
vilksamisi ühe vanamehe pead silmata.
«Taeva pärast, kuulake mind!» ütles d'Artagnan. «Ma ootasin kedagi, kes ei tule, ja
olen mure kätte suremas. Kas siin ümbruses ei ole mingit õnnetust juhtunud? Rääkige!»
annaabi.ee 
