V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Nad
vahtisid tükk aega üles õhku, see puutükk kohutas neid enam kui kakskümmend tuhat
kuninglikku ammukütti.
402
«Saatan! See lõhnab nõidusest!» urises mustlaste hertsog.
«Kas tõesti kuu selle halu alla viskas?» tähendas Andry Punane.
«Kes teab,» arvas Fran^ois Chanteprune, «öeldakse, kuu olevat jumalaema sõber!»
«Tuhat paavsti, teie olete kõik tolvanid!» hüüdis Clopin, ei osanud aga puujõmaka
prantsatust millegagi seletada.
Et tõrvikute valgus kõrgele ei ulatunud, ei võidud kiriku fassaadil mitte midagi näha.
Raske palk lamas kirikuesisel platsil. Kuuldi ainult vaeste õnnetute oigamist, kes esimese
hoobi vastu olid võtnud ja kivi-astmete teravate nurkade vastu oma sisikonna lömas-tanud.
Kui esimene ehmatus möödas oli, leidis Argoo kuningas lõpuks seletuse, mis oli ta
kaaslastele vastuvõetav.
«Kurat ja põrgu! Papid mõtlevad veel vastu panna! Uuesti kallale! Kallale!»
«Kallale