Meditsiiniajaloo kordamisküsimused ja vastused
Saksa kultuuriruumis ülikoolimeditsiin / arstiõpe oli
suunatud enam teadusele kui ravile. Pärast lõpetamist oli internatuur.
Oma osa arstkonna tõusus andis ka haiglate areng. 18. sajandil oli vabatahtlike haiglate
juhtkonnas mittemeedikutest tsiviilametnikud, 19. sajandi jooksul, arstiteaduse arenedes, said
aga arstkonna esindajad üha enam haiglate majandamises jne kaasa rääkida. Haiglas töötamine
oli arstile samm karjääris ülespoole, see avas võimaluse avaramaks praktiseerimsieks, võimaldas
juurdepääsu rikastele filantroopidele jne. Haiglad olid enamusel juhtudel seotud õpetamise
(ülikoolidega), tähendas see, et seal polnud võimalik teha karjääri korraliku hariduseta. Haigla
(ja ka erahaiglate ning spetsialiseerunud haiglate) teke viis arstide spetsialiseerumisele.
Nn madalamad meditsiinikutsed
Administraatorites vajadus algas USA-s, kus haigla varakult sai keerukaks kasumit taotlevaks
annaabi.ee 
