"praksataks" - 1 õppematerjal

Tõde ja Õigus II Terve tekst

seal oli sile ja lai mätas, kus kasvas linnulina, mille Indrek kitkus, sest ta tahtis mättale teha päikese kella: kaks pulka püsti, muud mitte midagi, nii et kui ühe pulga vari langeb teisele, siis on kell kaksteistkümmend. Rohkem ei olnud temale tarvis, sest siis võis loomadega lõunale minna. Päikesekell oli just selle oksa all, mis ei kandnud inimest, aga see oks siin pidi tingimata kandma. Lööb pisut kõikuma, kui inimene tema küljes ripuks, aga kannaks, katki ei praksataks. Indrek tõusis püsti ja sirutas käed oksa poole. Ei küündinud. Aga kui hüpata? Ta hüppas, aga sõrmedki ei puutunud. Siis tuli tal meelde männijuurikas ja ta astus sellele ning hüppas siis. Nüüd puutusid sõrmed oksa, aga kinni ei saanud. Ta hüppas uuesti, hüppas mitu korda ja kõigest jõust, nagu oleks see hirmus tähtis, kas ta saab korragi oksast kinni või ei saa. Aga sai viimaks ja nõnda ta seal rippuski nüüd maa ja taeva vahel, üks püksisäär seotud, teine sidumata