Vana-Rooma aristokraat
Tegelikkuses olid kõige paremad sõdurid ja kõige lojaalsemad maksumaksjad just need, kellel
oli linnas midagi kaitsta. Vastutasuks (muidu oleks olukord liialt pingestunud) oli
rahvakoosolekutel (valimistel, seaduste vastuvõtmisel või kohtuotsuste langetamisel) rikastel
vaieldamatult suurem mõjuvõim. Põhimõtteliselt ei jäetud kedagi ilma kohustuste ega
tuludeta: kuigi rikkaid võeti sõjaväkke sagedamini ja meelsamini.6
Nii palju siis põhimõtetest. Prakitika, mille lõplik väljakujunemine võttis aega sajandeid, oli
üsnagi erinev. Kõik kiiruga tehtud üldistused on kahekordselt ohtlikud. Esiteks arvestagem aja
jooksul toimunud muutusi ning teoreetilise süsteemi allakäiku ja lagunemist 2.-1. sajandil
eKr, mille tagajärjel asendus lõpuks vabariik keisririigiga. Teiseks oli ka süsteem ise eristav ja
ebavõrdne, sest see võimaldas ühtedele vähem koormisi ja hüvesid kui teistele, kuni
annaabi.ee 
