Pragmatism
kõlapinda. USA psühholoog ja filosoof William James (1842–1910) oli see, kes
populariseeris pragmatismi seisukohti ning tegi nii uue filosoofia kui ka Peirce’i nime
kuulsaks. Ühel heal päeval avastas aga Peirce, et see, mida James nimetas pragmatismiks, ei
olnud üldse enam see, millega tema nõustunuks. Nii nimetaski Peirce 1905. aastal selge
vahetegemise eesmärgiga oma arusaama ümber pragmatitsismiks (ingl pragmaticism).
Terminit pragmaatiline usk (sks pragmatischer Glaube) võib kohata juba saksa filosoofil
Immanuel Kantil, kes väitis, et mõnes olukorras, kui teadmisi pole, tuleb lähtuda usust. Ta tõi
näiteks arsti, kes pole kindel, mis haigus patsiendil on, kuid peab midagi ette võtma ning
tuginebki siis vaid usule:
“Sellist juhuslikku usku, mis on siiski aluseks teatud tegudele, nimetan ma
pragmaatiliseks usuks.”