Inimesel on suured unistused, ometi lendab ta nii madalalt
unistamisele mitte aega raisata, sest teatavasti on aeg see, millest meil tihti puudu jääb. Kuid
siiski leidub ka inimesi, kes veel vanaduspõlveski julgevad unistada suurelt. Kas või nii
suurelt, et see puudutab sadu teisigi inimesi. Näiteks oli Eesti üks viimaseid suuri unistajaid
Lennart Meri, kelle sooviks oli Eesti riik teha tuntuks ja tunnustatuks mujal maailmas. Ainult
praegu ei unista keegi võimatust, aeg on inimesed muutnud kalkuleerivateks pragmaatikuteks.
Suureks probleemiks aga unistustega seoses on see, et nende täide viimine on enamasti väga
raske ning nõuab suurt sihikindlust ning viitsimist selle nimel vaeva näha. Paljuid unistajaid
on tabanud üks suur haigus, laiskus, mille vastu ravimit leitud veel ei ole. See muudab
unistuste elluviimise väga raskeks, kui mitte võimatuks. Enamiku unistused kaovad siis, kui
neid see ravimatu haigus tabab. Jääb vaid unistada, et unistused muutuksid tegelikkuseks.