saama. Kui ei saanud.. juu sisi ei kuulanud vms, aga mida tegelikult õp peab tegema et laps aru saaks. Peab olema kontakt, tähelepanu jne. Sisu arusaamine sõltub sellest, kui palju on mul arusaami selle kohta, mida räägitakse ja sellest, mida äeldakse. Sisu on oluline. Selleks, et kogu ütlust mõista ei piisa alati sisust. Peab jõudma selleni, milleks öeldi seda. Nii kuulaja kui rääkija peava dolema aktiivsed. Milleks ta seda ütles… siis jõuab semantikast pragmaatikani. Siis saab aru. “Mul jäi pliiats koju” niisama? Laenata? Muu? Muinasjuttudes tihti peidetud lugu, eemsärk, moraal. Sisu – mida öeldi, eesmärk . milleks öeldi, motiiv - miks öeldi. Tihti õp ei seleta v selgita miks on üht v teist asja vaja õppida kui õp suudab tuua seoseid igapäevaeluga, siis nii saab tõsta laste mot taste. Kõne tajumisek son foneenipesad, akustilised sigaalid, mis jõuavad ajju ja on seal hoiul kuni saame aru. Selleks peab olema hea mälu,
mida eri uurijad on nimetanud erinevalt ja ka määratlenud veidi erinevalt, kuid liigituste põhialused on üsna sarnased. Kõige selgem on ehk alustada de Groot’i (1997: 30-31) jaotusest horisontaalseks ja vertikaalseks tõlkeks. Horisontaalne seab kahe keele väljendusva- hendeid otsesesse üksühesesse vastavusse ja kasutab neid vastavusi lähtetekstide teisendamisel sihttekstideks. Vertikaalne koosneb kõige- pealt lähteteksti dekodeerimisest läbi kõigi keeletasemete ortograafiast pragmaatikani ja seejärel sihtkeelse teksti kodeerimisest tasemete vastupidises järjekorras. Neist kahest toetavad horisontaalset pea kõik tõlketeaduse suunad, järgnevate eranditega. Pariisi koolkond (Seleskovitch ja Lederer 1984, Lederer 2003) on alates 1960ndate lõpust rääkinud interpreteerivast tõlkimisest, rõhutades sealjuures lähteteksti instrumentaalsust ja tõlkija staatust suhtluse täieõigusliku osalisena. Interpreteeriva tõlkimise vastand on
annaabi.ee 
