V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
nägu. Midagi polnud sellest inimesest näha, ei palgeid ega käsi. Ainult pikk must püstiseisev
surilina, mille all siiski midagi elas. Tütarlaps vaatas tükk aega teravalt sellele tondikujule
otsa. Kumbki ei lausunud sõnagi, nad seisid teineteise vastu nagu kaks raidkuju. Keldris
paistis elu sees olevat ainult laterna tähil, mis niiskuse käes praksus, ja veetilkadel ülevalt
laest, millede monotoonne laksatus lõikus tule korrapäratusse praginasse, pannes
laternavalguse
õlise loiguvee pinnal kontsentriliste ringidena värisema.
Viimaks katkestas vang vaikuse:
«Kes te olete?»
«Preester.»
See sõna, selle rõhk ja toon panid ta värisema.
Preester jätkas tumeda häälega:
«Kas olete valmis?»
«Milleks?»
«Et surra.»
311
«Ah,» ütles ta, «kas see varsti tuleb?»
«Homme.»
Tütarlapse rõõmuga ülestõstetud pea vajus tagasi rinnale.
«Nii kaua veel oodata!» sosistas ta. «Kas ei saaks juba täna?»
annaabi.ee 
