Kui paras jagu aineid koos, hakkab Vanapagan ehitama. Ei ole aga enne ehitust õppinud: töö ei taha hästi edeneda. Siiski ei hooli Vanapagan sellest; ehitab ja ehitab. Tuulispask näeb, mida Vanapagan teeb. Tuulispask mõtlema: "Oot, oot, tahan Vanapaganale natuke vingerpussi mängida. Näitan, et mitte ainult tema vägev mees ei ole, vaid veel teisi jõumehi leida." Tuulispask võtab jõu kokku, tormab Vanapagana pooleli valmis veski kallale, raputab kõigest jõust. Korraga prigin-pragin. Palgid lendavad kus seda-teist. Veskist ainult suur nurgakivi kesk jõge järel. Tuulispask aga tormab naerdes edasi. Vanapagan tuleb veskit edasi ehitama. Mida enam ehitad, kui ainult üks nurgakivi jões veel järel! Vanapagan vihastab nii, et Lääniste veski ehitamise pooleli jätab ja ka enam Taevakojas ei taha elada. Otsib mujal enesele uue elukoha. 38 6
Seejuures hiilgasid tema tumedad silmad, põsed punetasid kergesti ja jutu lisaks liikuvad käed puutusid sagedasti, nagu kogemata, neiu käsivarre külge. Niisugustest noormeestest öeldakse, et tütarlaste südamed neile kaua vastu panna ei suutvat. Emiilia silmitses puhuti järsku, nagu karles, oma naabri nägu. Nii sooja, sulavat ja tungivat kõnet kuulis ta esimest korda, kuid -- kas ta ka kõiki neid ilusaid sõnu kuulis? Korraga tõstis ta pea. Üsna ligidal kostis põõsaste vahelt pragin; suur metsloom tuli nähtavale, vahtis silmapilgu aralt tulijate poole ja pistis siis kui nool putku. «Hirv!» hüüdis Emiilia. «Kena loom,» kinnitas Kuuno, «niisugust maksab taga ajada.» «Ruttu, kihutage talle järele! Mis te ootate?» «Aga minu seltsiline?» «Teie seltsiline nõuab tingimata, et teie teiste jahiliste silmis häbisse ei jääks.» «Aga meil pole koeri.» «Sellest pole viga. Järele, järele!» Nende sõnadega . andis neiu oma hobusele hoobi, nii et see lendu läks
annaabi.ee 
