Punamütsike Mina pakun, et kõik teist teavad lastejuttu `' Punamütsike'', kus hunt tahab vanaema süüa, kuid kõik lõppeb hästi. Selles `' Punamütsikese'' jutus ei ole kõike aga kirjas. Nüüd ma räägin teile õiget `' Punamütsikese'' juttu, mis on juba ammustest aegadest unustatud. Punamütsike läks läbi metsa oma haigele vanaemale külla, käes korv mille ta emalt sai. Kui ta oli natukene kõndinud, läks tal kõht tühjaks ja ta tahtis midagi süüa. Siis tuli talle meelde korv, mis oli sööki täis. Ta tegi väikese pikniku ja sõi kõik, mis korvis oli ära. Kui ta oli kõik ära söönud, tuli talle meelde, et ta haigele vanaemale pole midagi jäänud. Ta otsustas, et äkki leiab ta vahepeal mingi poe, kust süüa saaks osta. Samal ajal tuli hunt vilistades mööda teed ning ta märkas Punamütsikest. See oli viisakas hunt mitte selline, kes kohe tahtis kedagi ära süüa. Ta läks ja tervitas Punamütsikest ja Punamütsike tervitas va...
juudi kogukonna, liikudes ühelt alalt teisele ja tappes nii kümneid tuhandeid ohvreid. 1942. aastal aga toimus Wannsee konverents, kus arutati juutide hävitamise võimalusi. Mitmetes surmalaagrites võeti kasutusele gaasikambrid ja krematooriumid, töötati välja ohvrite edasitoimetamise meetodid. Sakslaste kontrolli all olevaid alasid puhastati juutidest süsteemirikkalt ning seejuures suurenes tapetute arv üha rohkem. Kuigi ohvrite arv pole praegusenigi täiesti kindel, leidis hinnanguliselt natside käe läbi surma kuus miljonit inimest, umbes 60% juutide koguarvust. Tapeti ka juutide hulka mittekuuluvaid inimesi, kes püüdsid neid abistada, seejuures oma eluga riskides. Mitmed prantsuse vastupanuliikumise võitlejad ründasid ronge, milles küüditati juute. Siiski olid niisugused inimesed vähemuses, kuna suurem osa olid natside ees hirmunud ning ei teinud midagi, et juutide tagakiusamist ära hoida.