V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Kõrge
ülemus, ennemini ma lepik-sin sügava haavaga oma sisikonnas kui kriimustusega tema
sõrmel! Härra, teil on nii heasüdamlik nägu! Mis ma teile ikka kõnelen, te teate ju nüüd
kõik, eks ole tõsi? Teil oli ju endal ka ema, aulik härra! Teie olete ülem, jätke mulle mu
laps! Vaadake, ma palun teid põlvili maas, nagu palutakse Jeesust Kristust! Ma ei taha
kelleltki midagi, ise olen ma Reimsist, aulikud härrad, mul on seal tükike maad, mis mu onu
Mahiet Pradon mulle päranduseks jättis. Ma pole kerjus. Ma ei taha midagi, tahan ainult
oma last! Tahan, et mu laps ellu jääks! Armas jumal, meie kõigi issand, pole teda mulle
asjata tagasi saatnud! Kuningas! Teie ütlete, kuninga käsk! Mis lõbu see talle teeks, kui
minu laps ära tape-
479
taks! Pealegi on kuningas hea. See on ju minu lütarl minu tütar, minu oma, mitte kuninga
oma! Ta pole teie oma! Ma tahan siit ära! Meie tahame siit mõlemad ära! Mis sellest siis on,