Vana-India muusika
(gta), instrumentaalmuusikat (vdya) kui ka tantsu (nrtta). Neist kõige tähtsam on
vokaalmuusika, millele instrumentaalmuusika toetub, ning tants on omakorda loodud nii
vokaal- kui instrumentaalmuusika toel.9 13. sajandist pärit üks India muusika olulisemaid
uurijaid Srgadeva jagas teaduse sagtast seitsmeks: svara ehk noodikõrgused, rga ehk
viis/laad, prakrnaka ehk meloodiline viimistlemine ja vokaalansamblid, prabandha ehk
vokaali komponeerimine, tla ehk rütm, vdya ehk instrumendid ja instrumentaalmuusika
ning nrtta ehk tants. Srgadeva tõi veel välja, et muusikaga tegelemine võib viia dharma,
artha, kama ja moksani ehk siis õigete eluviiside, rikkuse, naudingu ja vabanemiseni nelja
inimeksistentsi eesmärgini.10
Järgnevalt on vaadeldud erinevaid Vana-India muusikateooria aspekte, lähtudes Srgadeva
klassifikatsioonist ning alustades tonaalsete süsteemidega:
3.1. Svara
annaabi.ee 
