Vana Eesti Rahvausund – Peko
Peko oli ka üks vähestest jumalatest, kelle kohta teame, et esivanemad on kujusid teinud ning
sedamoodi austanud. Peko austamine toimus salaja, sellesse olid hõlmatud vaid mõned
üksikud pered või külakogukond, mille raames üks perekond hoidis aasta aega Pekot oma
viljasalves.
Pekoga seotud rituaalid - Peko pidu peeti kaks korda aastas, üks kevadel ja teine
sügisel. Algselt erinesid need kombestikult teineteisest oluliselt, kuid hilisemalt olid mõlemas
praasnikud sisuliselt samad. Peo kirjeldus M. J. Eiseni ja J. Sandra töödes on
järgmine(kirjeldatakse sügist Peko pidu): "Praasniku ööl kogunesid Peko-osalised mehed
peremehe poole, kelle juures Peko oli sel aastal hoiul. Igaüks võttis kaasa söögikoti. Peoruumi
aknad suleti. Kahe teise mehe osavõtul tõi peremees Peko aidast viljasalvest tuppa, kus ta
asetati laelambi alla. Mehed istusid ümberringi seljad Peko poole, ja asusid igaüks eraldi oma
kotist sööma