Heiti Talvik "Legendaarne"
Luuleread kõlavad kuninglikult: ,,Ja unekollile kõrri/ ei krampu enne mu käed,/ kui
variseb Altmaa värav/ ja kaheks kukuvad mäed."(,,Magaja"). See kõlab ennast
kehtestavalt ja võimsalt.
Rõhk on nihkunud inimese võitlusele välismaalimaga. Ohunägemusi suure sõja
eelsest olukorrast annab edasi luuletus ,,Dies irae", eesti keeles viha päev. On mõista,
et suurt muret tuntakse olukorra pärast siin maal. ,,Kogu võim on sääl praalival
puupääl./ Sinu koht, laulik, on kaagis või kuu pääl." Võim ei hooli vaimust ja tõesti
toetub ainult praalivatele puupeadele. Pühadused on kuulutatud naeruväärseks ja
kõlbmatuks. Tunded on tõsised ning tegelikkusetaju on kadunud, kerkima on hakanud
poliitika. ,,Sellal kui süveneb korruptsioon,/ kerkib ju võikana, küsimata keelust,/
suurlinna dzunglite mürgisest neelust/ verine päike- Revolutsioon."(,,Dies irae").
annaabi.ee 
