leidnud ta otsitavat: kuidas vee all hingata. Harry ärkas üles. Ta oli ikka veel raamatukogus. "Harry Potter peab kiirustama!" piuksus majahaldjas Dobby, see, kelle Harry oli Malfoyde käest 2 aastat tagasi vabastanud. "Teine ülesanne algab 10 minuti pärast!" Dobbyl oli õigus. Aga Harry ei saanud minna, sest ta ei osanud vee all hingata. Seda ütles ta ka haldjale, kuid Dobby naeratas ja teatas: "Harry Potter peab tooma vee alt ära Roni ja selleks, et hingata tõi ta Harry Potterile selle." Dobby avas peo, seal oli nagu limastest hallikatest rotisabadest nutsak. "Harry Potter peab sööma seda just enne vee alla minekut, siis saab Harry Potter vee all hingata!" Harry hüppas püsti, haaras kidemerohu, ja jooksis välja. Ta jooksis ja jooksis, kuni jõudis järve kaldale. Tal lasti natuke puhata ja siis võis see alata. Vile peale kiskus Harry oma kingad ja sokid jalast ning sumas vette, vaatamata mida teised teevad. Ta toppis kidemerohu suhu, näris katki ja neelas alla
Nad lubasid ta isegi lintsida, kui ta peaks vabaks saama.» «Ja seda nad ka teeksid.» Poisid kõnelesid pikalt ja laialt, kuid see rahustas neid vähe. Videviku saabudes luusisid nad väikese üksildase 138 vangimaja ümbruses, võib-olla ebamäärases lootuses, et juhtub midagi, mis päästab neid murest. Kuid midagi ei juhtunud. Õnnetust vangist polnud nähtavasti huvitatud ükski ingel ega haldjas. Poisid tegid, mis nad olid sageli varemgi teinud: läksid võretatud akna alla ja andsid Potterile tubakat ja tikke. Potteri kong asetses alumisel korral ja vanglas polnud mingit valvet. Vangi tänulikkus annetuste eest oli alati nende südametunnistust piinanud -- seekord lõikas see sügavamale kui kunagi varem. Nad tundsid end kõige suuremate argpükside ja reeturitena, kui Potter ütles: «Teie olete väga head minu vastu olnud, poisid, paremad kui keegi teine siin linnas. Ja ma ei unusta seda, ei. Ma ütlen endale tihti: «Olen kõigil poistel paberlohesid ja muid asju
annaabi.ee 
