Eesti muinasaeg
Peamiselt elatuti põlluharimisega. Kasvatati otra ja nisu
(mostly), kuid ka kaera, herneid, ube, rukist (11. saj). Kasvatati peamiselt veiseid, sigu, kitsi,
lambaid. Küttimine väga suurt toidulisa ei andnud. Tegeleti ka kalapüügiga (siseveekogudel
peamiselt), ka mesindus oli rakendatud.
Olid välja kujunenud erinevad käsitööliigid: sepandus (ühed olid tavalise sepatööga tegelevad,
teised eeskätt pronksist ja hõbedast ehete valmistamisega tegelevad sepad), potsepandus.
Vahenduskaubandus eksisteeris (idast läände, läänest itta). Läänes oli tähtsaim
kaubanduspunkt Eesti jaoks Gotland, Ida pool Pihkva ning Novgorod. Esines ka
vahetuskaubandus (kaup kauba vastu).
Nooremal rauaajal tekib taas koondumine küladesse, mis omakorda koondusid umbes 45
kihelkonnaks. Kihelkonnad moodustasid maakonnad, mida oli 8: Virumaa, Järvamaa,
Harjumaa, Rävala, Läänemaa, Saaremaa, Sakala, Ugandi. Kesk-Eesti suhtes on kaks erinevat
annaabi.ee 
