Esimene maailmasõda
juba peaaegu lämmatatud valgele liikumisele uut hoogu. Idas kerkis valgete etteotsa admiral Aleksandr
Koltsak, kes kuulutati Venemaa valitsejaks, Lõuna-Venemaal kindral Anton Denikin, Eestile tuginedes üritas
Petrogradi vallutada kindral Nikolai Judenits. 1919. aastal olid enamlased korduvalt lüüasaamise äärel, kuid
ometigi suutsid nad sõja võita.
Valgete lüüasaamise põhjuseks olid nende enda vead (eriti see, et nad oma potsentsiaalseid liitlasi, nt mittevene
rahvaid, eemale tõrjusid) ning tegevuse koordineerimatus, mis võimaldas Punaarmeel nad ükshaaval puruks
lüüa. Enamlased seevastu suutsid oma ressursse maksimaalselt ära kasutada. Oluline oli ka see, et enamlaste
kätte jäid tööstuspiirkonnad ning olulisemad raudteesõlmed, mis võimaldas vägesid kiirelt ümber paigutada.
Valged ei soovinud kunagise impeeriumi äärealadel tekkinud riikide iseseisvust tunnustada, enamlased olid aga
selleks valmis