Inimene on iseenda vang
Haritud inimesel pole maailm nagu lapik pitsa, vaid
hoopiski nagu ring, millel puudub algus ja lõpp. Liuelda lõputu suunas on aga kõige suurem
vabadus, mida võib üks hing ihaldada.
Kahjuks leidub siiani inimesi, kes ei pea lugu õpingutest, kaevates ennast nõnda sügavale mulla
alla. Tundub justkui oleks neil ükskõik oma edasisest elust ja olust. Neile piisab ka tiba
tillukesest maa-alast, kus nad on täielikult eraldatud tsivilisatsioonist. Paratamatult on nad meie
ühiskonna kõige potetsiaalsemad asotsiaalid, kes elavad oma enese kehas lõksus. Eks rumal pea
ole ihu nuhtluseks ja sellest pääsemiseks on vaid loojakarja minek. Võib-olla on meie järelpõlved
selle võrra targemad ja õpivad oma esiisade vigadest.
Võib arvata, et kauges tulevikus on meie sisemised müürid rohkem lagunenud ja inimesed
julgevad aina enam tegeleda ennast kõitvate huvidega. Mõni sada aastat tagasi ei osanud enamus
inimesi lugedagi, mis näitab meie jõudsat kasvu paremuse suunas