Platoni Pidusöök
tõusin üles täpselt niisugusena, nagu oleksin maganud isa või vanema venna juures“ (236). Ehk teisisõnu, Sokrates
ei lase end meelelistest peibutistest eksitada. Seejärel jutustab Alkibiades Sokratese vaprusest sõjas, kus ta ei
lasknud end meelelisest hädaohust eksitada (st. Sokratest ei eksita ei meeleline mõnu ega meeleline kannatus).
Muuhulgas jutustab Alkibiades huvitava loo, kuidas Sokrates Potedaia sõjakäigul kord laagris olles seisnud ööpäev
läbi liikumatult ühe koha peal püsti ja mõtisklenud. See on huvitav kontrast kreeklaste muidu nii füüsiliselt kui
verbaalselt üliaktiivsele elule (sh ka Sokratese enda omale teistel ajahetkedel). Tundub, et Sokratese imeline
lummav köitev sõnaline „flöödimäng“, millest Alkibiades räägib (230), ammutab oma väe just nimelt sellisest
vaikusest ja tagasitõmbumisest