Immanuel Kant
Kanti
filosoofias ilmnev materialismi ja idealismi kompromiss kajastas saksa kodanluse nõrkust
ja vastuolulisust ning võimaldas erinevail filosoofilistel koolkondadel kasuatada Kanti
vaateid oma huvides./1, 299/
Laialdase kuulsuseni jõudis Kant alles XVIII saj. viimastel kümnenditel, siis
laienes ka tema kirjavahetus. 1797. aastal, tundes, et jõud hakkab raugema, loobus Kant
pedagoolisest tegevusest, kuid jätkas oma filosoofilisi uuringuid. Tema „Postuumne teos“
(„Opus postumum“) anti välja alles XIX saj. 80-ndatel aastatel. Sealt nähtub autori
mõttemaailmas kasvav seesmine ebakõla ja lõhenemine.
Kant suri 1804.a./2, 15/
Nüüd hakkame Kanti filosoofiat põhjalikumalt „lahkama“. Alustame siis
kronoloogiliselt –
kriitikaeelsest järgust.
1755. a hakkas Kant Köningsbergi ülikoolis pidama eradotsendina pidama
loenguid metafüüsika ja mitmesugustest loodusteadustest, füüsilise geograafia ja
mineraloogiani välja