AJALOOFILOSOOFIA
Hegel samastab asju nimedega, juhtumeid nimedega. Juuras on see vist
vajalik. . . peab teadma, kas tegemist on kelmuse või rumalusega. Kunsti-
kriitika mõtleb sama moodi nagu juura.
Samas on nimede kogum, nende hierarhia inimese poolt loodud. Kas
siis on õiget jaotust? Kas õige on jaotada isasteks–emasteks või inimesteks–
koerteks? Klassifikatsioon võib vahel mõnda asja lihtsustada, aga hierarhiat
seal ei ole.
Mis postuleerimisse puutub, siis. . . tuleb uus inimene ja kui ta piisavalt
veendunud häälega räägib, siis inimesed kuulavad teda. Alguses oli Hegel,
siis tuli Nietzsche. Vaimustatult rääkimine ei ole siiski teadmine ega tõestus.
Hingestatus sõltub ka situatsioonist, kus viibime. Kelle jaoks oli näiteks II
maailmasõda Suur Isamaasõda? Venelaste jaoks küll, kõigi riikide jaoks aga
kindlasti mitte.
Hegeli käsitlusmeetod on spekulatiivne — ta toob näiteid ja definitsioo-
ne, aga ei põhjenda.