Mati Unt - analüüs
vormid täiesti segamini, kaob selgus ja kavandatus. Udu laskumine uuslinna kohale on selle
hea näide, see taandab linna struktuursuse nii välises kui sisemises mõttes, linn ja selle
elanikud hakkavad elama oma elu, mida ei ole võimalik planeerida, kavandada. Siin
kajastub kujukalt positivismi ja progressi kriis. Probleemikäsitluselt ja positsioonilt
sarnaneb Unt siin vast kõige enam Camus'ga, eksistentsialistliku arusaamaga inimese
võõrandumisest, samal ajal sarnaneb see poststrukturalistlikule käsitlusele. Unt ei ole
autorina surmtõsine, statistina näitab ta statistika tähtsusetust inimese elus, inimliku õnne
leidmisel, ta on oma rollis nähtavalt irooniline. Niisiis, kasutades positivistlikke võtteid
naerab ta tegelikult nende üle.
Tiit Hennoste meelest on Unt "alati olnud ühiskonna seismograaf ja prohvet, ühiskonna
psühholoogilise seisundi keskme täpne registreerija, õhus hõljuva peegel." (Hennoste, 1993)