aastal. Juba ta esimene romaan "Härra Cevdet ja tema pojad" (1982) sai tähelepanu ja edu osaliseks. See teos räägib kolmest põlvkonnast jõukas Istanbuli peres. Menu said tunda ka teine romaan "Vaikne maja" (1983) ja kolmas, ajalooline romaan "Valge loss" (1985). Kõik need kolm teost võitsid ridamisi preemiaid. The New York Times Book Review kirjutas: "Idast on tõusnud uus täht Orhan Pamuk." Seejärel hakkas Pamuk kirjutamisel kasutama postmodernseid tehnikaid, vastukaaluks varasemale tahedale realismile. Aastal 1990 ilmunud neljas romaan "Must raamat" tõi autorile lisaks menule kriitikute hulgas ka suuremal määral lugejamenu, muutudes üheks kaasaja Türgi loetumaks raamatuks. Viis aastat hiljem ilmunud viies romaan "Uus elu" tekitas Türgis sensatsiooni ja sai üheks türgi kirjanduse menukamaks raamatuks läbi aegade. Järgnevad kaks romaani, "Mu nimi on Punane" (1998) ja "Lumi" (2002) suurendasid Orhan
välistavatena. Seega toimub sallivusprotsessis kas demokraatlik-individualistlik ,,sisenemine" kaasaarvamise nimel või eraldumine gruppidesse võitluseks piiride pärast (,,kui tara peab, on naabrid head"). Postmodernsuses aga kogetakse midagi uut: ilma selgete piiride ja kindla identiteedita elu, kus erinevus on justkui hajutatud ja hägune. Piirid on veel alles, aga ühisidentiteet hakkab kaduma; kriminaalkoodeks ,,sallib" kõiki: postmodernseid võõraid ja lõhestunuid ,,omasid", kusjuures lihtsam on sallida teistsugust, kui salata teist iseendas..... Sellises olukorras jääb vaid pöörduda Looja poole palve/hüüdlausega: ole mees ja ole kaplan! Või nüüdisaegselt: ole inimene ja ole kaplan. Või koguni: olgem üksteisele kaplanid..... Epiloog. Kuidas kaplan peaks autentselt eesti keeles ,,ehedus", ,,pärisomasus"- omi kaplanina võetud ülesandeid (ü.n korraldustes kaasaarvatult) täitma? Kuidas ta peaks
annaabi.ee 
