Jaan Kaplinski lapsepõlv
nõudis üldnarkoosi. Haiglast tulles oli kurvameelne, isutu ja nõrk, pisarad tulid kergesti silma ja kõik, mis seni oli
huvitanud, ei pakkund enam huvi. Ka margid. Nii loobuski kogust. Nüüd kahetseb seda ja püüab muu kogumise
kõrvalt taastada seda vanade markide kogu, mis tal lapsepõlves oli ja millest üksikuid praegugi mäletab. Eriti rumal oli
muidugi loobuda Eesti Vabariigi markidest, mida nüüd on hoopis raskem hankida kui oli siis. Tal on kahju ka suurest
postkaardialbumist, mille talle jättis sveitslanna pr. Navi, kellel imekombel õnnestus Nõukogude Liidust lahkuda (ta
kadund mees oli olnud eestlane) sugulaste juurde Sveitsi. Albumis oli kaarte tema noorusest, sajandivahetusest.
Sellegi albumi andis ema õhutusel (mis sa sellega enam teed) ära naabripoisile, kes tema vastu vaevalt olulist huvi
tundis. Tema ema ja vanaema kuulusid sellesse inimtüüpi, kes soovib asju ära anda ja ära visata, tema ise on selgelt
annaabi.ee 
