A.dumas Kolm musketäri terve raamat
ratsanike kübarasulgedes ning juustes vilistas tuul, orkaani eelkäija.
Ratsanike rühm sõitis traavi.
Veidi sealpool Fromelles'i puhkes äike. Mähiti end
649
mantlitesse. Jäi veel sõita kolm ljööd -- need läbiti vihmavalingute all.
D'Artagnan oli võtnud kübara peast ja ei olnud mantlit ümber võtnud. Ta tundis mõnu
vihma voolamisest oma hõõguval laubal ja palavikuvärinais ihul.
Sel hetkel, kui väike rühm oli läbinud Goskali ja lähenes postijaamale, ilmus ühe
puutüve tagant mees, kes oli seal varju otsinud ja pimeduses sellega ühte sulanud, ning
astus sõrme huultele asetades keset teed.
Athos tundis ära Grimaud'.
«Mis on juhtunud?» hüüdis d'Artagnan. «Kas ta on lahkunud Armentieres'ist?»
Grimaud noogutas pead. D'Artagnan kiristas hambaid.
«Vaiki, d'Artagnan!» ütles Athos. «Mina võtsin asja enese peale, ja järelikult on minu
kohus küsitleda Grimaud'd.»
«Kus ta on?» küsis Athos.
annaabi.ee 
