Vladimir Majakovski
revolutsioon!". Ta jättis kahjutundeta kõrvale romantilise poeesia ja asus kogu jõuga
kujutama päevakajalisi poliitilisi sündmusi temast sai agitaator.
1918-1921 viljeles peamiselt agitatsiooniluulet, lõi skemaatilisi üldistavaid revolutsiooni
teoseid, kus vana maailma satiirilisele käsitlusele vastandub revolutsiooni ja tuleviku
hüperboliseeritud kujutus, poeemides ,,150 000 000" (1920 a.) ja ,,Koomiline müsteerium"
(1021 a.).
1920-datel aastail oli Majakovski postfuturistide rühmituse ,,Lef" eesotsas.
Kultuuritraditsioonide hülgamine asendud nende tunnustamisega, luuletuses ,,Juubel" (1924
a.), rahva nimel oma minast loobumine isikliku ja üldise sünteesiga, üldistavad skemaatilised
kujundid konkreetse tegelikkuse kujutamisega. Majakovski loomingu peateemad on uue
maailma ehitamine ja uue inimese kujunemine (luuletus"Seltsimees Nettele aurikule ja
inimesele",1926), üksikisiku õigus õnnelik olla (,,Selle kohta" 1923), kodanliku maailma