Püüdis luua läbi loogilise positivismi ja pragmaatilise sotsiaalpsühholoogia märgiteaduse aluseid. Morris oli vahendamise ja sünteesi filosoof. Morris oli üks esimesi, kes mõistis, et selle aja juhtivad filosoofilised liikumised pragmatism, empirism ja loogiline positivism polnud antieetilised, vaid teineteist täiendavad teaduse meelelaadi faasid. Morris nimetas teaduse, mille ta lõi läbi emipirimsi, loogilise positivsmi ja prgamatistliku uuringu sünteesi, semiootiliseks. Kolm semioosise dimensiooni – süntaktiline, semantiline ja pragmaatiline. Ta leidis, et märgid on lihtsalt objektid, mida uuritakse bioloogilistes ja füüsikalistes teadustes, samuti on nad obejktid, mida kasutatakse kõigi teaduste poolt. Biosemiootikas loeti teda algajaks Peirce’i jäljendajaks. Tegelikult oli ta aga biosemiootikast huvitatud, tema arendused olid kasulikud. Ta
tuvastada. Loomuõiguse taassünd maailmasõjad ja moraal, õigus peab sisaldama mingit moraali, postivism enam ei toiminud, natsi saksamaa H. Kelsen leiab, et faktid on objektiivse maailma nähtus erinevalt normist. NOrme on mitmeid. moraalinormid pole siduvad ja õigusnormid on. Lon Luvois Fuller: õigussüsteem sisaldab immanentselt moraali. · Eitas loomuõiguslikku jumalikku normi, ei nõustunud, et ebaõiglane õigus ei olegi õigus, eitas ka positivsmi põhiväidet, et moraali järgi pole õiguses vajadust. · Esinevad teatud moraalsed standardid ehk legaalsusprintsiibid, mis on inkorporeeritud õigusesse ning tagavad minimaalse õiglase kohtlemise. Mõned normid on aga sedavõrd väärad, et võib esineda alus nende mittetäitmiseks. Kuid ka viimasel juhul esineb teatud moraalne kohustus õigusnormidele kuuletuda. · Esineb 8 minimaalset tingimust õigusnormile: 1) norm peab olema