Inimõigused ja nende piiramine õigusega
Seaduslik
ettekirjutus pidi ka vastama absoluutse õigluse nõuetele, mida kohtunik pidavat teenima
ennekõike [Ibid., lk 128].
Eksegeetilise koolkonna (19. sajandi) esindajad tunnistasid õigusena ainult seaduses
sisalduvad õigus, sellele vaatamata nad ei eitanud (ratsionalistliku) loomuõiguse olemasolu.
See lihtsalt ei puutunud juristidesse, see oli nüüd seadusandja asi. Riik toetus ratsionalistlikule
loomuõigusele, mille seadusandja koodeksite kaudu ka positiveeris [Ibid., lk 129].
Carl Magnus Bergbohmi (1849-1927) oli seisukohal, et loomuõiguse kehtivuse on võimatu
ja kehtib üksnes selle aja positiivne õigus e. seadus. Kui iga seadus on õigus, siis õigusvõim
16
ehk riik võib kehtestada suvalise sisuga õigust. Saksamaal see toimuski natsidiktatuuri
aastatel, kui kõigepealt ,,korrigeeriti" põhiseaduse inim- ja põhiõiguste osa, mis käsitleti kui