Vanasõna kui folkloorižanr
keelte termini 'vanasõna' algtähendusi. Lisaks paljudel rahvastel tuntud väljendeile
öeldud sõna või räägitud sõna võib see tähendada ka näiteks kinnitavat väidet
(wales'i e kõmri k), tarka sõna (komi e sürja) või mõjuvat sõna (jaapani).
Eesti keeles (ja näiteks iiri keeles - 'sean fhocal') on bukvaaltähenduseks vana sõna.
Kui 'targa sõna' puhul viidatakse väljendis sisalduvale suurele tarkusekvantumile, siis
ka 'vana sõna' puhul on eelduspäraselt tegu positiivsesisulise mõistega. Ühend
vana+sõna on väärtustatud kasvõi «vana» tõttu, st minevikku kuulumisest tingituna.
Lisaks juba mainitud vana tarkuse vahendamisele saab vanasõnakasutaja - näiteks
poliitik - ka rahvamehe rolli; kuigi laenulise loomusega, tunduvad vanasõnad kuuluvat
meie rahva sfääri. Seega püüab poliitik paista rahva hääle kuuldavakstegijana.(R.
Järv ,,Vanasõna ei ole varnast võtta")1
Vanasõna tunnusteks on lühidus, poeetilisus ja didaktilisus. Peale lühiduse on
annaabi.ee 
