enne 16. sajandit ei olnud. Pillid mängisid ka tantsumuusikat, üks varasem tantsuvorm oli estampii. Kirikus tähendasid kõik pillid peale oreli paganlust ning olid keelatud. Kirikulaule lauldi oreli saatel ja laulud olid tugevalt mõjutatud jumalausu poolt. Orel tekitab heli õhuvoolu juhtimisega läbi erinevate vilede. Orelil võib olla kuni viis klaviatuuri. Suurte orelite kõrval olid ka väiksemad, teisaldatavad ehk positiivorelid ja kaasaskantavad, ka ühe käega mängitavad portatiivorelid. Enamik Euroopas kasutatavatest pillidest on idamaise päritoluga (Bütsantsist, Põhja- Aafrikast ja Hispaaniast). Keelpillidest olid kasutusel: fiidel(lamedapõhjaline, viiuli ja vioola eelkäija), rebekk(algeline, pooliku pirni kujuline ja nõrga ,,karuse" kõlaga lamedapõhjaline viiul), harf(keskaja iseloomulikem näppepill, mis jõudis mandrile Euroopasse Iirimaalt ja Briti saarelt umbes 8
tunduvalt lihtsam ja "rahvalikum". Luule ja muus. on rüütlilaulus lahutamatud ja kõik luuletajad olid ühteaegu ka laulikud. Peamised on kangelas- ja armastuslaulud (seotud südamedaami kultusega). 13 saj II poolel algas truvääride ja minnesingerite luule linnastumine. 1 Tähtsamad pillid Suurte orelite kõrval on kasutatud ka väikeseid teisaldatavaid pille (positiivorelid) ja ka ühe käega mängitavaid kantavaid oreleid (portatiivorelid). Keelpillides ilmub näpitavate pillide kõrvale ka palju poogenpille, põhilisteks poogenpillitüüpideks on lamedapõhjalise kõlakastiga fiidel ja ümarapõhjalise, pooliku pirni kujulise kõlakastiga rebekk. Näppepillidest on kõige iseloomulikum harf, samuti tunti ümarapõhjalist araabia päritolu lautot. Kandlesarnast psalteeriumi võidi mängida näppides, poognaga keeli tõmmates ja ka keeltele lüües
annaabi.ee 
