Õiguse üldteooria
Gustav Radbruch (1878-1949) õpetuse
aluseks „sein“ ja „sollen“ eraldmine , Georg Jellinek, Max Weber, Hans Kelsen – puhta
õiguse õpetus, teravas vastuolus loodusõigusega, tipus seisab hüpoteetiline põhinorm – ei
põhine ühelegi kõrgemale normile, ning on samaaegselt kehtiv norm. Eestlastest Artus-
Tõeleid Kliiman – nimetab seda ürgnormiks või fundamentaalnormiks. Põhinormist tulenevad
kõik positiivse õiguse normid. K samastab riiki õiguskorraga.
Kõikidele posistivistidele on omane õigusfilosoofiast eemaldumine, selle asemele asetavad
nad võimu kui normiloova tõelikkuse, mille suhtes filosoofia ei ole rakendatav.
Õigusfilosoofia tegeleb õiguse alguse, aluse ja sisu probleemidega; positivistlik käsitlus
usub end olevat saavutanud kõik oma sihid ja eesmärgid.
17. LOODUSÕIGUSE TAASELUSTUMINE
Alates 20 saj-stkäsitletakse loodusõigust positivismi antiteesina. Peamine põhjus – riikliku
võimu otsustatava tegevuse pidev suurenemine ja laienemine