Kunstiretsensioon Maris Ojasuu fotonäitusest
selle korruse maastikufotol. Kõige täiuslikum oligi vast üks minimalistlik pilt halli üksildase
ranna, ühe pingi ja inimesega. Ülejäänudel jääb maastikufotole nii vajalikku õhulisust, ruumi
vajaka. Pigemini tekib paaril juhul tahtmine harutada foto kihiti mitmeks eri pildiks ja siis
need omaette eraldiseisvatena vaatajatele serveerida.
Samal ajal ei saa detailide üleküllust ette heita kolmandal korrusel asunud portreepiltidele.
Piltidel poseerivatel (just nimelt- poseerivatel) neiudel ja neid ümbritseval taustal on justkui
kõik eeldused hea foto saamiseks, kuid ometi jääb midagi vajaka. Neil teostel on puudu
mõjuvusest, ehedusest. Ilu on piltidel olemas, kuid pole emotsiooni, lugu. Näiteks foto
sügisese pargiga taustal seisvast pigem uhkelt riietatud naisest jättis üsnagi sisutühja mulje,
sarnanedes natuke moefotodega. Siiski, portreedel on enamikus oma nõnda öelda lugu
olemas
annaabi.ee 
