Karjatamise mõju taimekooslusele
tingimustes põhjustab tugev karjatamine eri rohukamara moodustumist, võrreldes ainult
niitelise kasutamisega. (Krall jt 1980).
Karjatamise viisist sõltub söödud rohu kogus, rohu söödavus(%) ja loomade toodanguvõime
ning karjamaa kestus. Karjatamist on võimalik korraldada kahel viisil: 1) süsteemitu ehk
vabakarjatamine ja 2) süsteemikindel ehk ratsionaalne karjatamine, mis jaguneb
a)kopliviisiline, b(portsjoniviisiline, c)karjamaade vahelduv kasutamine, d)niiteline
kasutamine ja e) ketitamine.
Süsteemitut karjatamist kasutati varasematel aegadel laialdaselt. Tänapäeval võib seda kohata
saartel ja laidudel ning mõnes looduslike piiretega (jõed, merelaht) suletud maastikul. Sellist
karjatamisviisi kasutatakse põhiliselt Lääne-Eestis ja saartel lihaveiste karjatamiseks ranna
piirkondades, kuid kohtab sageli ka mandril. Lisaks heintaimedele kärbivad lihaveised ka
pajuvõsa
annaabi.ee 
